11 nädalat

Ma ootasin et saan ikka postituse kirjutada pealkirjaga “12 nädalat” aga ei saagi, ebaõnnestumine is my thing.

Olen vist paaril korral kirjutanud haigusest mis mind kimbutab, nimelt koliit. Arvasin ise et mis seal ikka, saan ravimeid ja elu ilus edasi. Kahjuks aga see haigus piirab veidi söömist. Saan küll süüa mida hing ihaldab aga valud, paistes olek ja ärritunud soolestik on siis garanteeritud.

Proovisin scd-dieeti, aga minu jaoks veidi liiga karm. Miks? No ma armastan toitu. Aga kuna mu õigete ravimite tootmine on lõpetatud, ja need asemele saadud ravimid äratavad mu tudule jäänud haiguse üles, siis pidin end kuidagi käsile võtma.

Niisiis võtsin väljakutse vastu ja proovisin ära kaua ma suuda olla ilma maiustusteta. Mõtlesin et ah, piece of cake, lisame rämpstoidu ka juurde! Ei hessu, ei poest ostetud mõnusa kanakastmega leivakesed.. kodutoit ja ohtralt rohelist.

Esimesed nädalad olid kerged, viitsisin netis surfata retsepte. Lemmik oli kodujuustupõhjast tehtud pitsa! Spinat, kana, kanamunad, laktoosivaba kodujuust, vesi, juurikad, gluteenivaba pasta, tatar. Haigus rahunes mõne päevaga! Super!

5-7 nädalad olid rasked. Olin nii vihane. Ajud vajasid suhkurt. Juhe jooksis kokku kodus ja tööl. Iga väike asi ajas nii närvi. Tõesti, tööl oli olukordi mil oleks tahtnud kliendist kinni võtta ja teda raputada ning perse saata. Sellistel päevadel proovisin muidugi peidus olla ja mitte keegi ei pidanud mu närvitsemist taluma. Siis oli ka allaandmise oht väga suur. Et noh, kui saan paar tükikest šokolaadi, siis kõik jälle okitoki! Aga kuna see oli võitlus iseendaga siis ei saanud mitte teps alla anda. Ja kuna oli koguaeg error siis ei teadnud mida peaksin sööma. Lastele tegin normi toitu, ise siis elasin suht kanamunadest. Nüüd ei taha ühtegi muna näha.

Järgmised nädalad olid jälle normaalsed. Hesburgerist mööda kõndimine oli aeglane ja piinarikas, kuid läksin ikka mööda .. Need aroomid .. Niimoodi elasin banaanidest ja kanamunadest. Ei olnud motivatsiooni teha miskit head endale.

Oli aeg hakata lapse sünnipäevapidu planeerima. Mõtlesin siis alla anda ja aeglaselt nautida igat ampsu küpsisetordist, salatist, ja kõigest muust mida pidin tegema. See oli tõesti mega hea sõjaplaan. Lihtsalt istun laua taga ja söön koguaeg.

Aga.. seda sünnipäevapidu planeerides unustasin ära pisipisikese asja, nimelt päev pärast sünnipäevapidu oli mulle broneeritud kolonoskoopia aeg. Mida see tähendab? Tähendab seda et päev enne ei saa süüa miskit. Vaid joon, joon, joon. Kuna kutsed olid juba laiali saatnud siis oli vaid kaks võimalust:

A) ütlen bronnitud ajast ära ja ootan jälle järjekorras

B) elan üle

.. no valisin siis B.

Nagunii nädal enne peab kergemalt sööma, mis see üks päev ilma toiduta? Söön siis järgmine päev seda sama jama mis sünnipäevaks teen. See oli ka jõle hea plaan, sel hetkel muidugi.

Aga üllatavalt raskeks muutus tortide tegemine, sest ma ei maitsenud ühtegi korda, mul polnud õrna aimugi mis maitsega miski on. Sest mul oli ju see maiustuste ja rämpstoidu “streik” ja kolonoskoopia pärast ei tohtinud nädal enne süüa näiteks maasikaid. Ja tortide sisu oli ju ikka maasikad, kuidas muidu eksole.

Küpsisetort, smoothietort, puuviljavardad, juustu ja viinamarjatikud, tortillarullid, maasikad, krõpsud, kommid, soolased küpsised, väikesed snäkid, riisipirukad ja munavõi.. kõik need olid pühapäevasel peolaual ja minul oli käes tass jääteed. Salatit ma ei teinud, see oleks minu jaoks liig olnud. Kõigest muust võin loobuda aga eesti hapukoorega tehtud salatid – Never!

Sel hetkel tundus et enam hullemaks minna ei saa. Kõik kiidavad kui hästi toidud maitsevad, aroomid võrratud ja ma ei saa nautida. Ma lihtsalt noogutan ja nuusutan jääteed.. mis lõpuks oli väga rõveda lõhnaga. Aga mul oli uus sõjaplaan. Pärast uuringut ma lihtsalt söön külmkapi tühjaks. Lükkan oma näo tordi sisse ja limpsin kandiku puhtaks. Kõik üle jäänud puuviljavardad neelan ühe ampsuga. Riisipirukatele 5cm paksune munavõi kiht peale. Kõik dipikastmed lähevad alla, kõik krõpsukotid söön tühjaks!!!! Savi see streik, enam ei suuda. I need food.

Aga siis oli käes aeg, mil pidin tühjendusjooki jooma, et ikka “torustik” oleks uuringu jaoks puhas ja särav. Olin juba unustanud milline torusiil see moviprep on. Pisar silmas jood seda jama ja tead magama minnes et varsti pead jälle ärkama ja järgmise liitri vägisi ära jooma. Samas proovid end turgutada sellega et homme..homme saad süüa.. pea veel vastu.

Ma olin hommikul nii nõrk. Ei olnud korralikult söönud juba nädal aega ja 24h vaid joonud jääteed/vett. See oli mu kehale liig. Käed värisesid, pea käis ringi, nii raske oli tassi hoida. Kõige tipuks arvasin, et virsikumahl rikkus nüüd uuringu ära. See masendus oli jube, kas ma olin piinanud ennast täiesti mõttetult?? Ei, ei olnud. Uuring õnnestus väga hästi.

Tagasi koju tulles läksin kohe külmkapi kallale. Aga nii tark olin et ikka alguses veidikene taldrikule, siis võtan juurde. Las soolestik harjub uuesti ära.

Jah, streik lõppes. 11 nädalat ja mõned tunnid “puhast elu” rikkusin sellega ära et maitsesin tüki küpsisetorti mis oli nii rõvedalt magus. Aga hullemad olid viinamarjad, nii magusad olid et maitsesin kaks ja enam ei tahtnud. Olin ära unustanud mis maitsega suhkur on? Igatahes, oleksin võinud ikka edasi streikida. Nüüd aga tõmbasin kõik nulli. Ja mille pärast? Ikka selle et mul oleks nii kehv olla. Süda läigib.

Aga ma tõesti ei tea kumb on hullem, kas: vahest veidi hulluks minna maiustades või hulluks minna mitte maiustades .. #deep

Värske smoothietort. Ei suhkurt,ei mett. Lihtne.

Mis pidu see on kui küpsisetort pole laual? Enne pildi tegemist kukkus telefon tordi sisse..

Advertisements

Oh koliit koliit, sa vana jobu.

Lugesin täna ühte blogi ja sain veidi motivatsiooni kirjutada. Ma muidu käin igapäev siin, kirjutan veidi, kustutan kõik ära ja lahkun. Ei tea millest alustada, millest sobiks siin kirjutada ja kas kedagi huvitab. Aga sain aru et mis ma ikka end peidan, im not alone ja äkki mu lähedased saavad ka minust paremini aru. Nii et kui ma selle postituse lõpuni kirjutan ja selle ka avaldan – see on jube suur saavutus!

Alustame siis jälle sellest et mis mul viga on. Peale selle, et olen ära hellitatud ja temperamentne lühike päkapikk, mul on ka selline ebamugav haigus mis teeb mu veel hullemaks närvitsejaks kui ma enne olin.

Haavandiline koliit – kroonilise põletikulise soolehaiguse vorm (teine põletikuline soolehaigus on Crohni tõbi). Haavandiline koliit on jämesoole limaskesta põletikku põhjustav haigus, mis kõige sagedamini haarab pärasoolt ja jämesoole vasakut poolt. Tekkepõhjused on senini ebaselged. Haigus kulgeb tavaliselt ägenemiste ja vaibumistega.

Väike kordus:

Kõik see jama algas aastaid tagasi aga ma lihtsalt andsin asjal olla. Arvasin et see täitsa okei. Hemorroidid, who cares eksole. Mis see arst nüüd mulle ikka teeb? Paar mingit geeli või küünalt ja asi vass. Läks üle, tuli tagasi, läks üle, tuli tagasi. Niimoodi see asi läks kuni jäin teist korda rasedaks. Siis arvasin ka, et ju siis see on üks osa rasedusest. Mul oli väga ebameeldiv arst sel ajal ning ei julgenud talle rääkida sellisest asjast. Jube häbi oli.
Aga seekord see ei kadunudki ära. Põnn oli aastane (=olin aasta magamata), ma läksin tööle, lahku minek, uus elamine – ehk siis kohutav stress ärritas mu soolestikku nii palju, et see ei rahunenud üldse.
Tööl oli väga raske. Füüsiline töö ja kodus oli raskusi juba piimapaki tõstmisega! Need krambid, peaaegu minestamised ja wc-ralli.. mõelge, alles siis sain aru et miskit on valesti. Alles siis!

Ehk siis kõhukrambid, verine ja limane väljaheide, vereklimbid, kõhulahtisus, palavik, nõrkus, kaalust alla võtmine, väsimus – need olid minu sümptomid.

Läksin arstile, püksid maha ja kontroll. Arst oli täitsa nunnu härrasmees. Ma ei teadnud kas ja millest peaks temaga rääkima sel hetkel kui ta sõrm mu pepsis oli.. väga.piinlik.moment minu jaoks, tema jaoks arvatavasti mitte. Aga me ei rääkinud. Vaikus.
Sain saatekirja kolonskoopia uuringutele. Sel hetkel oli hb 78, arst ütles et pole põhjust muretsemiseks. Mis seal ikka, jäin ootama kutset pepu näitamiseks.

Minu olukord muutus aga järsku hullemaks, minestamised ja veel hullemad valud. Läksin ise haiglasse. Sel ajal oli hb 68 ja seal arst käskis mul haiglasse jääda. Hakkas siis uurimine pihta ja istusin kokku 2 kuud haiguslehel.
Tänu ravimitele olin paistes nagu muumimamma, minu jaoks oli see kohutav. Vihkasin peeglit. Vihkasin ennast. Söök ei püsinud sees aga ikka olin nagu ülekaaluline vaal.

Kevadel hakkas asi paremuse poole minema. Paistetus langes, sain jälle süüa kõike, veri püsis sees ja elu oli lill. Bioloogiline ravim, mida hakati mulle jaanuaris veeni kaudu andma, mõjus kiirelt ja hästi. Selle haigusega saab elada! Sellest muidugi tekkisid räiged vistrikud ja paised, kuid see on üks nendest kõrvalmõjudest.  No ja siis juhtus see avarii 😀

Okei. Ehk siis kevadel tundsin ennast juba paremini. Kõik oli tõesti ilus ja roosa (enne avariid). Avarii ei mõjutanud mu haigust mitte kuidagi,ehk siis see ei muutunud aktiivseks nagu arstid hoiatasid. Bioloogilise ravimi mõju oli super. Arst jõudis juba mainida et aasta pärast võiks ravimid lõpetada. Katsetaks kas haigus muutub jälle aktiivseks või äkki saan mõned aastad rahus elada. Ühed ravimid lõpetasin kevadel.. iseasi kas see oli arsti poolt õige otsus, nimelt need ennetavad vähi tekkimist.. noh.. eks siis näis.

Aga ükskord juhtus nii et neid ravimeid, mida pean sööma et bioloogiline ravim mõjuks paremini ja põletik ei muutuks aktiivseks, ei olnudki enam “minu” apteegis. Soomes oli vaid mõni apteek kust oleks saanud ja need olid nii kaugel. Sain teised tabletid. No nende sõnul see oli üks ja sama ravim aga teise nimega. Mis sa siis teed? Võtad need sest ei julge olla ilma ja oodata millal õiged tulevad jälle müüki. Lihtsalt teine nimi, mis seal ikka.

Nädal aega olin neid tablette söönud ja põrgu hakkas pihta. Kõhuvalud, verine ja limane väljaheide, wc-s istumine, väsimus, krambid, valud valud valud valud. Ma andsin oma arsti sekretärile teada sellest olukorrast. Vastus oli et ootame ja vaatame. Anname aega. “Arvatavasti oled söönud midagi mis ei sobinud su soolestikule”, ma olen kindel, et see ravim ärritas soolestikku.. ma ei ole ainuke kellel haigus muutus aktiivseks seda sama ravimit kasutusele võttes.. 

Ootasime ja ootasime, olukord ei muutunud paremaks, hullemaks ka mitte. Sain arstile selgeks tehtud et ma tõesti ei suuda enam. Valud on nii kohutavad, väsimus murrab, kõht on tühi aga miski ei püsi sees. Sai nii palju tehtud, et enne sain bioloogilist iga 8 nädala tagant, nüüd siis 6 nädala tagant. Aga ikka veel pole see mõjuma hakanud. Haigus on mitu kuud aktiivne olnud ja ma olen nii väsinud sellest. Tahaksin vaid vinguda ja vinguda ja vinguda. Ja magada. Oi kuidas tahaks magada. Tahaksin osta omale 1-toalise korteri, või kasvõi mingisuguse väikese keldri, kus võiksin olla rahus üksinda.. istuksin nurgas, käed jalgade ümber, pea põlvede vahel.. ja arvatavasti nutaksin.

Mu kõht on jälle nagu rasedal naisel. Pallikene ees. Püksid ei lähe kinni, ja kui lähevad siis selline “nunnu pekk” hüppab üle. Väga seksikas.

Vistrikud on hullemad kui teismelisel pojal. Paised on nii valusad ja neid on IGAL POOL! Jah, igal pool!

Mu suu haiseb! Ma tõesti pesen hambaid, närin nätsu, lutsutan mynthonit 24/7 (suuvett ei saa kasutada sest siis tuleb räige okserefleks) kuid need ei aita. Kui haigus on aktiivne siis mu hambad muutuvad kollasemaks ja suu haiseb. Oi kui seksikas!

Ma olen väsinud. Ma olen nii väsinud et ma võiksin autoga sõites silmad kinni panna ja magada. Ma võiksin juba diivanilt tõustes silmad kinni panna. Ehk siis mu silmad võiksid koguaeg kinni olla, sest ma tahan magada. Tahan nii väga magada.

Valud on värdjad. Tulevad järsku, need on teravad ja vahest valu tõmbab silme eest kõik mustaks. Nüüd juba aiman ette millal suurem/hullem valuhoog tuleb. Sel hetkel ma istun kiiresti maha ja hoian hinge kinni. Kui istuda ei saa siis hakkan hüppama ühe jala pealt teise jala peale või siis kükitan. Nii et kui keegi näeb mind kusagil avalikult nii tegemas – mul on sel hetkel väga valus ja ära tule minuga juttu rääkima.

Ma olen vihane. Ma karjun koguaeg. Ja muidugi palun kohe andeks ka. Ebastabiilne. Ma olen enne ka ärritunud väga kergelt aga nüüd on asi veel hullem.

Ma unustan. Ma ei tea kas see on seotud kuidagi selle haigusega aga ma unustan nüüd liiga tihti.. hmm..

Ma ei viitsi rääkida, või noh ma ei taha kellegiga rääkida aga ma sunnin ennast. Nii et vastake mu kõnedele, võib olla just sel hetkel proovin valud ära unustada ja vajan miskit tegemist.

Mul on nälg. Mul on jube nälg. Tahaks kõike süüa. Aga ei saa sest valus on. Okei, ma söön küll, aga kõik tuleb kohe välja ja siis on jälle nälg..  Ma pidin alustama scd-dieediga (loodan et kirjutasin õieti), et niimoodi saan teada mis sel hetkel mu soolestikule sobib ja mis ei. Kuid ma ei saa sellega hakkama. Ma ei ole nii tugev inimene et lõpetaks päeva pealt kõige söömise ja alustaks ühe toiduainega nii et vaid seda sööksin viis päeva järjest. Never. i cant do it. Mul peab olema keegi 24/7 kõrval kes jälgib ja toetab mind sel ajal. Üksi ei suuda. No tinderist ei ole sellist veel leidnud ..

Miks ma ei ole haiguslehel? Ma vajan seda, juba avariist jäänud seljavalude pärast aga .. tööl ma ei mõtle enda peale. Mul on seal muud tegemist. Väga stressi tekitav ja liiga füüsiline kuid ma vajan seda. Nii et ma ei käi vaid raha pärast tööl vaid vaimse tervise pärast. Ma tean et kodus olles ma lähen hulluks. Masendus leiab mind üles. Ükskõik kui hästi ma proovin ennast peita – ta leiab mind väga kergelt. Eriti siis kui haigus on aktiivne. Ja ma ei saa omale masendust lubada. Ma olen üksi lastega (okei, laste isa on ka lastega mõned õhtud ja nädalavahetused kui ma olen tööl, kuid põhiliselt olen ma ikka nendega üksi), kahe lolli kassiga ja ühe paksu koeraga. Mul ei ole aega enam masetseda. Olen mõelnud küll et ma vajan juba vaikselt abi. See kõik mis on aasta jooksul minuga juhtunud, ajab ikka ajud krussi küll. Aga ma ei ole veel valmis, eks siis aeg näitab kas võtan selle tee ette või ei.

Alles nüüd olen aru saanud, et mul on haigus millest ma ei saa kunagi lahti. Et see on tõesti.. haigus. Kahjuks olen mõistnud ka seda et see ei ole vaid verine kõhulahtisus kui söön ebasobivat toitu, vaid sellest võib areneda ka pahaloomulik vähkkasvaja. Kui haigus on edaspidi vaid aktiivne siis peab hakkama mõtlema juba operatiivse ravi peale. Kes tahaks noa alla sattuda või vähki haigestuda? No mitte keegi. Nii et kahjuks see ei ole piece of cake. See on tõsine värk.

Mulle see on kõik seda millest ma olen kirjutanud. Ma olen ühes grupis kus on siis samasuguse ja crohni diagnoosi saanud inimesi, ning seal on teisi kellel on veel hullem olukord kui mul. Nii et ma ei tohiks vinguda, teistel läheb ju kehvemini.. aga ma tunnen et mul on selleks õigus. Mind ümbritsevad inimesed ei saa sellest vingumisest aru, sest .. noh kui nende lauset kasutan siis “see on vaid kõhulahtisus ju, ela üle” .. no ei ole. Saage aru EI OLE. Guugeldage, küsige otse.. ärge rääkige lollusi.

Nii et minu kallid tuttavad. Järgmine kord kui naerate minu olukorra üle või teete neid tobedaid nalju, siis mõelge kas nii tasuks teha. See haigus ei ole vaid kõhulahtisus. Ma ei võta selle haigusega kaalust alla (väga aktiivsel ajal võtan jah aga kortisoon annab topelt tagasi). Ma ei saa elada normaalselt, eriti siis kui haigus on aktiivne.

Kui ma ei söö teie juures siis mitte sellepärast et mulle ei kõlba, vaid sellepärast et ma ei suuda. Kui ma lähen kiiresti koju siis mitte sellepärast et ma ei taha teiega koos olla, vaid ma olen väsinud ja ei suuda teiega koos olla. Kui ma ei vasta kõnedele siis arvastavasti olen tööl või valetan et ei kuulnud kõnet – tegelikult kogun jõudu et ma kõlaks ka teisel pool telefoni endise Marianne moodi kui helistan tagasi. Ja arvatavasti mind ei huvita kui raske teie elu on, mul on kahjuks endalgi liiga palju probleeme ja pole aega mõelda teie probleemide peale. Palun vabandust.

Tavaliselt ma ei räägi sellest haigusest avalikult. Mul on ikka veel häbi. Ei peaks olema, aga on. Sest.. kes ikka tahab kuulata kuidas keegi käib mitmeid kordi päevas number kahel, või siis vereklimpe välja punnitamas. Äkki sellest kirjutamine aitab sellest tundest üle saada? Peab proovima. Kui kedagi huvitab kuidas minul ja minu jämesoolel läheb, siis võin edaspidi kirjutada.

 

Nii et ärge nokkige, vähemalt veel mitte. Esmaspäeval saan jälle tunnikese tilguti all olla ja bioloogilisest nautida – äkki pärast seda näen juba värve ja hall kaob ära.

 

 

 

Katki

Olen pettunud, kurb, vihane..

Reedel sai kaks kuud täis sellest tobedast õnnetusest. Täna pidin tööle minema. Teate kuidas ma ootasin seda? Olen kaks kuud lastega 24/7 koos olnud, ma tahtsin minna tööle puhkama! Ei, muidugi ma armastan oma lapsi ja tahan nendega koos olla.. kuid ma nii vajan seda “oma aega” ja see aeg on mul tööl. Ja igatsen oma mega vingeid töökaaslasi. Igastahes, 20ndal oli mul jälle arst, seekord aga tegemist töötervishoiuarstiga. Ta teab paremini minu tööst ja kas tööle minek on hea idee.

Ma läksin kontrolli, ma olin õnnelik, ma olin nii põnevil. Ma ootasin seda mil saan ülemusele helistada, et jess – roheline tuli antud. Arst siis küsis täpsemalt mis juhtus, kuidas mul läheb ja mida ma arvan, kas olen enda arvates paranenud. Rääkisin nagu asjad on: saan kükitada, tassin last süles, kummardan, kõnnin. Pika maa peale hakkab küll selg õrnalt (tegelikult päris palju aga ma veidi valetasin talle) valutama aga no pole ju nii kaua kõndinud korralikult- see ju täitsa normaalne. Ta kuulas mind ja jälgis veidralt. Mul oli tõesti mõnus feeling sees.. tööle tööle TÖÖÖÖÖLE.

Ja siis ütles et kuule, ei. Kaks kuud ei ole piisavalt pikk aeg paranemiseks. Seljavalud ei ole normaalsed ja oli tähele pannud, et vahetan liiga tihti asendit. Isegi mina ei pannud seda tähele! Palus veel mul end igate moodi liigutada. Mõned liigutused olid veidi valusad, kahjuks.

Siis ma istusin, nägu mossis. Mis mõttes ma ei ole valmis? Ma ju olin nii kindel ..

Arst nägi mu näost ära kui pettunud ma olin ja seletas mulle, nagu väiksele lapsele, miks ma ei tohi veel tagasi tööle minna. Ma sain aru küll, ma tean et see on veel väga riskantne aga.. kaks kuud kodus ja VEEL pean kodus istuma. Miks? Miks mina?

Nüüd istun kodus nii kaua kuni suvepuhkus algab. Ehk siis augustis alles tagasi tööle, kui ka siis lubavad. Selle ajaga ma unustan kõik ära ju. Mida ma peale hakkan? Mida ma teen kodus?

Olen mitu päeva vaid mossitanud. Jaanid olime suvilas, seal mängisin koeraga natukene (Mõned jooksusammud tegin) ja voilaa – selg lööb ikka veel tuld. Raske kõndida, istuda ja püsti tõusta. Valuvaigistid jälle kasutuses. Nii et arstil oli õigus – ma ei ole valmis. Aga millal ma siis olen? Mis saab kui seljavalud ei kao nii pea ära? Mis siis saab kui need jäävad eluks ajaks? Istun koguaeg haiguslehel? Minu töö on siiski väga füüsiline, seda ei saa mitte kuidagi muuta nii et ma ei tõsta midagi või ei kõnni liiga palju. Mis siis saab kui öeldakse, et vaheta töökohta? Miks mina pean mingi tobeda õnnetuse pärast, mis ei olnud isegi minu tekitatud, kannatama nii palju?

Jube peavalu oli kindlustusega jändamine. Mina pidin helistama ja “meelde tuletama” et nad paberid edasi saadaks sest hups – nad ei olnud tähele pannud. Üle kuu aja olin ilma autota, korraliku peavalu tekitas ka auto laenamine teiste käest või siis autojuhi küsimine. Kõige suurem peavalu oli uue auto ostmine. Ja nüüd jälle peavalu – ei saa isegi tööle minna.

Ma tunnen et ma olen jälle omadega läbi, vaimselt siis. Mitte kuidagi ei suuda õnnetust ära unustada. Ikka veel tuleb õrn paanika kui linnas sõidan ja keegi tuleb liiga kiiresti minu taha. Esimene kord oli paanika nii jube, õnneks suutsin maha rahuneda, mitte ei keeranud rooli ükskõik kuhu ja kes teab mis tagajärg sellel oleks olnud.

Olen koguaeg väsinud. Seljavalu imeb kõik energia endasse. Juba hommikul ootan mil lapsed magama lähevad ja saan ise ka diivanile pikali visata.

Söön koguaeg. Söön nii palju, et süda läheb pahaks aga söön edasi.

Olen koguaeg vihane. Ärritun veelgi kergemalt kui tavaliselt.

Ma ei taha kedagi näha. Ma ei viitsi kellegi juures käia. Ma ei taha rääkida neile, et ikka veel tuleb see esimene õnnetuse pauk silme ette kui õhtul proovin magama jääda. Vahete vahel tunnen ikka veel seda airbag’i haisu ninas, mis selle plahvatuse tagajärjel tuleb.. gaas vms. Ikka veel mõtlen miks mina. Enam ei nuta, kuid olen väga vihane. Vihaseks ajavad veel kommentaarid et ah, see oli väike pauk ju, saa üle.

Ei saa üle. Sest see ei olnud väike pauk. Ma ei liialda, päriselt ka. Jah, ma olen elus, kuid nagu pilte vaadates ja arste kuulates olen aru saanud siis see oli räige napikas. Ma ei taha isegi viimasena kuulda seda et ah pohh, savi ju.

Pärast sellist õnnetust hakatakse elu üle mõtlema. Paljud muudavad oma elu, sest said aru et elu on tõesti lühike. Ma ei ole seda teinud. Ma ei tunne et pean seda tegema. Hetkel tunnen seda, et ükskõik mida ma teen – sitasti läheb nagunii. Nii et pigem ei ürita teha midagi.

Ma proovin olla positiivne, ma näitan välja et ma olen positiivne ja kõik okei. Kuid tegelikult olen täitsa katki. Ja sellepärast ma tahangi tööle minna. Aitas mind esimesel korral kui masendus tiris mind pimedusse – äkki aitaks ka seekord? Aga ei.. ei saa isegi proovida sest ma ei tohi tööle minna. Jah okei, pigem istun nüüd kodus kui see et lähen nüüd tööle ja vigastan end veel hullemalt. Kuid.. saate ikka aru?

Ma tõesti proovin miskit positiivset leida selles et istun kodus. Aga ei leia.

Täna tuli kiri koju, et poisike kes mulle siis sisse sõitis, sai naeruväärse trahvi. Ja ka sellepärast olen veidi vihane, või noh pettunud. Kas selline summa paneb inimest mõtlema et kui lähedal oli teise inimese minek siit maailmast? Kas selline summa paneb mõtlema kuidas peaks liikluses käituma? Kas selline summa hirmutab? Ma ei usu. Peab vaid lootma, et see õnnetus raputas teda ja edaspidi on tähelepanelik.

Ma vajan vist hetkel mingit head pudelit ja oma parimat sõbrannat.

Mul on vist kaitseingel

Teate seda tunnet, mil saad nädalavahetuseks kaugele? Ilma lasteta? Sõidad neli tundi oma uue autoga ja lihtsalt naudid? Ma ei teadnud enne. Reedel (21.4) teadsin. Sõitsin sõbranna juurde, käisime söömas ja rääkisime nii palju. Nii mõnus. Siis sõitsin tunnikese veel ja olin laste tädi juures. Kuna jõudsin õhtul siis rääkisin vaid veidi juttu, patsutasin koeri ja läksin magama. Hommikul ärkasime vara ja läksime juba enne kella kuute koertega õue. Mõnus värske õhk. Linn magas. Päeval käisime söömas ja shoppamas. Ostsin omale mega hea soodukaga L.A GEAR’i tennised. Mõned on instagramis juba näinud. Laupäeva õhtul (22.4) oli Turkus Antti Tuisku kontsert mille pärast ma siis selle pika sõidu ette võtsin. See oli esimene suurem kontsert kus olen käinud. Oli nagu…vauu! Mõnus. Algul maitsesin vahuveini, kontserdil võtsin ühe siidri. Mõnus muusika, mõnusate inimestega seal – super luks õhtu! Pühapäeval pidin aga koju sõitma. (Ei, ei olnud promille, ei olnud pohmakat.) Suuremal poisil täpselt nädala pärast sünnipäev – peab juba ettevalmistusi tegema ju. Käisime koertega jalutamas enne kui istusin autosse, sest alles neli tundi hiljem oleksin kõndida saanud ja tagumik puhata. Oli mõnus kõndida. Mõnus nädalavahetus.. 

Kella 13 aeg kallistused ja minek. Oskasin ilusti linnast välja sõita, vaatasin teed ja sõitsin. Olin äkki tunnikese sõitnud kui gps ütles et keera vasakule.

Ristmikuni oli veidi aega, vaatasin taustapeeglist, et autod taga aga jube kaugel. Suunatuli sisse, vaikselt võtsin hoogu maha, lõpuks jäin seisma sest eest tulid autod. Võtsin käed rooli küljest, läheb veel aega enne kui autorida eest sõidab. Panin raadio vaiksemaks ja käis pauk. 

Nägin suitsu ja kõrvad olid lukus. Ei saanud aru. Kõik kohad olid tuimad. Vaatasin ümber ringi, kõik toimus nagu aegluubis. Vaatasin kus telefon on ja järsku käis teine pauk. Pea kõikus edasi tagasi, turvavöö oli nii pingul.

Vaatasin kõrvale, suitsu tuli, nina oli valus. Vaatasin aknast välja. Seal oli valge auto kellel esiots sodi. Mees tegi endal ukse lahti. Autos oli nagu udune. Oli vaikus. Vastik hais.

Proovisin vööd lahti teha, ei saanud. Ma ei saanud seda mitte kuidagi lahti. Tuli paanika, vaatasin seda suurt suitsupilve ja hakkasin kartma. Avasin ukse ja karjusin. Karjusin et vajan abi ja ei saa turvavööd lahti.

Noorem mees tuli jooksuga, ta oli segaduses. Käskisin tal vöö lahti teha ja mind välja aidata. Suitsu oli nii palju, ma kartsin et auto läheb põlema. 

Võttis mind oma käte vahele, hõõrusin oma nina vastu ta valget kampsunit. Ütlesin veel et oota, jalg kinni. Vasak jalg või jalanõu oli kuidagi kinni aga sain selle kiiresti ära. Ma pidavat mõned sammud ise tegema aga seda ma ei mäleta ja lõpuks see mees tassis mind. Pani mind asfaldile pikali. Siis hakkasid valud. Mu selg. Mu puusad. Ma ei saanud jalgu sirgeks. Siis tuli veel inimesi. Ma kuulsin kuidas helistati hädakeskusesse. Avarii? Misasja.

Üks naine silitas mu pead ja põske, ütles et kõik on korras. Ma värisesin. Mul oli külm. Mul oli valus. Inimesed otsisid igalt poolt jopesid, pusasid, ükskõik mida aga et saaksin sooja. Mees, kes mind autost välja aitas, hoidis mu käest kinni, silitas seda ja toetas mu jalgu. 

Küsiti kus mul valus on. Vastasin et alaselg, puusad, käsi, kõht. Küsiti kas saan varbaid liigutada. Sain.

Küsisin mis juhtus. Sama mees vastas et sõitis mulle otsa. Küsisin miks, miks sõitsid? Vastas vaid et jäi põldu vaatama. Peitis oma nägu, ma värisesin, andis oma kampsuni mulle kus oli mu verd. Vastasin vaid et ta saab andeks kui ellu jään. Ta nägu oli kohutav. Siis hakkasin ma kartma. Pisarad voolasid. Nii valus oli ja jube külm. Tundus nagu oleks igavik möödunud enne kui tuletõrje saabus. 

Vaatasin maha. Asfaldil oli autojuppe, pulgakomme. Ostsin reedel suuremale poisile suure paki pulgakomme ja kaks suurt kommipakki. Pidin sünnipäeval need lauale panema. Teate kui valus oli vaadata neid pulgakomme ja mõista, et sa ei pruugi oma lapse 8.ndat sünnipäeva üldse näha? Ma küsisin miks mina, kus kiirabi on. Naine silitas mu põske ja käskis rahulik olla. Vaatasin korraks auto poole, nägin vaid et oli natukene mõlkis.

Tuletõrje saabus. Sõitis selle sama pulgakommi üle, mida ma olin terve igavik vaadanud.

Jooksid minu juurde. Küsiti kus valus on, kas tean nime, kas tean kus olen ja mis juhtus. Mul oli külm. Vastasin et mul on külm ja valus. Üks kiivriga mees ütles, et ta on kiiresti sõitnud ja keeranud. Ei saanud karjuda, oleks tahtnud öelda et ei sõitnud kiiresti. Ma seisin. Ma lihtsalt kurat võtaks seisin.

Läks jube kaua enne kui mind viidi kiirabiautosse. Seal lõigati riided lahti, pandi kanüül ja õrnalt katsusid mu kõhtu, rindkeha. Ei saanud ikka veel valuvaigistit. Siis tõi keegi mu passi. Oli leidnud käekotist. Tõi käekoti ja telefoni minu juurde. 

Tuli politsei. Pani puhkuma. Nad ikka veel seletasid midagi valuvaigistist. Seda ma ei mäleta üldse kas sain seda siis või ei.. mul oli hästi külm. Siis keegi mainis, et mulle sõideti algul sisse ja rohkem pole veel teada saanud.

Hakkasime sõitma. Kuulsin kas mehed omavahel seletasid, et õnneks oli uuem auto mitte vana toyota. Tahtsin naerda ja öelda et ÕNNEKS alles kuu aega tagasi vahetasin vana toyota selle uue zorro vastu! Aga ei suutnud. Valus oli.

Jäime seisma. Mingi arst tuli peale. Rääkisid hb-st. Rääkisid valuvaigistist. Midagi ma vist sain. Korraks oli kergem, ei valutanud palju. Aga see ei mõjunud kaua.

Olin hästi väsinud. Tundus et me ei jõuagi haiglasse. Mehed hoidsid mind ärkvel. Üks ütles mu nime valesti. Eks sellepärast et tähelepanu saada, et ma ärkvel oleks. 

Lõpuks hakkas soe. Aga sõit oli kohutav. Nagu meelega oleks kõikidest aukudest läbi sõitnud. 

Sain veel valuvaigistit. Oli kergem. Lõigati mu kõige paremad rinnahoidjad katki! Saate aru, KATKI! Need olid ju kõige paremad. Katki..täitsa katki.. r.i.p

Haiglas ootasin veidi. Midagi nad jooksid seal mu ümber. Võeti needid ja kõrvarõngad ära. Läksin röntgeni. Valuvaigistit sain koguaeg. Valus oli. Lõpuks sain miskit väga head valuvaigistit ja sain jalad sirgeks. Ei pidanud neid kõveras hoidma. Palusin helistada laste tädile, tema elab siin samas, jõuab kiiremini siia kui tahab tulla. Ta andis ka laste isale teada. 

Mingi aeg helistasin ise ka laste isale. Kõige suurem mure oli see, et kes lapsi hoiab. Mulle öeldi et nii pea ei saa haiglast välja. Oleks pidanud muretsema enda pärast, sest need valud olid tõesti nii kohutavad. Kaks last sünnitanud aga ikka valus.. jah.. ma parem sünnitaks sada last korraga kui saaksin veel seda kõige hullemat valu tunda. Päriselt. Aga mu lapsed.. 

Laste tädi tuli, silmad märjad. Ega ma rohkem ei mäleta mis oli. Sain nii kanged rohud, et olin täitsa sassis. Samal õhtul helistasin vist õele ka. Ja seda ei mäleta kas andsin teistele teada ka samal päeval või järgmine päev.

Öeldi et puusas murd, maks veidi rebenenud ja neerude ümber vedelikku. Operatsiooni hetkel ei vaja. 

Vasakul pool puusa peal on valus kriimustus, alakõht valus ja vasakpoolse jala kand ja suur varvas valusad.

Öösel magada ei saanud, ärkasin tihti üles. Nägin unes seda hetke kui esimene pauk käis ja ärkasin kohe üles. Siis vajasin valuvaigistit. Korraks magama,üles, valuvaigisti.. selline öö oli.

Esmaspäeval tuli õde tütrega. Vaene laps oli nii vaikne kui mind nägi. Siis tuli veel laste tädi (isa poolt). Nii hea et ta käis, igapäev. Ma nii tänulik ja õnnelik. Võõras linn, kodust kaugel. Vähemalt keegi oli tuttav. Ja mingi aeg ronis kohale ka laste isa ja mu vend. Vend oli jube vaikne, ju siis deja vu lõi silme ette. Tal oli ränk autoõnnetus veidi üle 1.5aasta tagasi. Esmaspäeval oli üldse kõige valusam olla. Suuremast šokist olin üle saanud ja tundsin igalpool mujal valu. Esmaspäeval oksendasin ja see tegi kohutavalt haiget. Kogu keha oli valus, pisarad voolasid ja lihtsalt oksendasin.. valuvaigistid võtsid valud ära aga jube kuidas need ajasid süda pahaks. Eks turvavööst oli vasak õlg valus ja samamoodi käsi. Jalgadel olid ka kriimustused, ma istun autoga sõites nii ees ja eks siis jalad said ka siis mingi löögi vms et kriimustused tekkisid.

Härra käis mu vennaga autot vaatamas ning tõi sealt mu asjad ära. Auto läheb maha kandmisele, päästis sealt mis päästa andis. Poisi kommid jäid sinna ja pooled tee peale, aga komme saab alati juurde osta. Tenniseid ei näinud autos ja need ei olnud ka õnnetuspaigal. Kas tõesti keegi varastas need ära? Millal? Siis kui olin maas ja karjusin valudes? Siis kui läksin juba kiirabiautoga minema aga auto jäi ju veel sinna. Kes kurat võtab teiste asju õnnetuspaigalt? Kas endal halb ei hakka? Varastad asju inimeselt, kes on olnud äsja liiklusõnnetuses.. või kust ta teab.. äkki surin ära? Vastik. Rõve. 

Aga mulle näidati mu autost pilte. Täpselt kuu aega tagasi vahetasin oma vana Toyota selle uuema Škoda vastu välja. Ma ei olnud üldse kindel, kas ikka vahetan. Mõtlesin koguaeg et kas on ikka mõtet. Toyotal polnud muud viga kui vaid vanus. Aga kui Škoda sisse istusin ja sellega proovisõitu tegin, siis ei mäletanud toyotat enam. Nii et thank god et mul oli teine auto mis oli tõesti turvaline. Ja ma võin öelda et üks põhjus miks elus olen – on turvaline auto! Ainult et.. ei saanud palju nautida ja ringi sõita. Vaid 1 kuu. 31 päeva. 

Nägin neid pilte. Ja siis alles hakkasin aru saama kui tõsine see õnnetus oli. Sain aru mis see teine pauk oli. Sain aru miks teine pool oli nii sodi. Miks kommid lendasid välja, miks pagassis oli kõik läbimärg (3 pudelit pesuainet ja 3 kanistrit aknapesuvedelikku). Alles nüüd sain aru et ma tõesti õnnesärgis sündinud. Kui õnnelik ma olin et teine pool sai rohkem kannatada ja õnneks, oh õnneks ma olin üksi!!! 

Ma siis seisin, ikka enda poole peal. Mul load vaid 7 aastat olnud aga vot sõita oskan küll. Ja nagu ikka, kui tahad keerata siis pead andma vastutulijale teed. Mis seal muud. Ma seisin, suunatuli põles. Käed rooli küljest ära (õnneks! Sest mul kombeks pöidlad seespool hoida. Ja siis ma ei trükiks siin niimoodi), hakkasin raadiot vaiksemaks keerama. Siis käis pauk ehk siis tagant sõideti sisse. See, kes tagant tuli, see lükkas mind vastutulija auto ette. Ju siis mul olid autorattad kuidagi keeratud nii, et samal ajal kui tagant lükkas siis auto keeras/läks vasakule ja teine pauk läks rohken paremale poole. 

Pidurdamisjälgi ei olnud. Nendel teistel autodel siis. 100ne ala oli. Kõik käis nii kiiresti. Ma ei tea kas see oli õige või vale otsus autost välja tulla aga mul oli hirm. Ma tõesti kartsin, et auto läheb põlema ja ma ei saa välja. 

Ma vaatasin neid pilte iga natukese aja tagant. No ei suutnud uskuda. Minu auto. Siis vaatasin haiglas ümber ringi.. ja ma lihtsalt… olin nii tänulik. Kõik kes mind tunnevad, teavad, et ma ei usu jumalat ega miskit. Aga ma jäin mõtlema, et ju siis mingi kaitseingel oli kaasas. Sest kui auto oleks otse tulnud või minu auto oleks keeranud ette nii, et auto oleks otse mulle külge sõitnud, või ma oleks veel vana autoga sõitnud.. noh.. õnnesärgis sündinud, teine sünnipäev. 

Ega seal haiglas ei olnudki muud, lamad seal, ajud käivad õnnetust läbi, nutad, saad valuvaigistit, proovid süüa miskit vedelat, proovid taluda palatikaaslase matsutamist (o.m.g!! Oleksin tahtnud ta maha lüüa!kohutav!). Vahepeal keerasin külge peale, või noh mind keerati, ise ei saa isegi pead tõsta. Teisipäeval käis laste tädi oma mehega, andsin teada ka sõbrannale kelle juures käisin enne kui Turku sõitsin. Külaliste näod olid nii kahvatud. Kas ma tõesti nägin nii jube välja? 

Teisipäeval oli juba päris hea olla. Olin mina ise. Sain nalja visata, valus oli naerda, aga oli siiski mõnus. Ei pidanud muretsema vaid said natukene mõtteid mujale. 

Kolmapäeva hommikul pandi mind kiirabiautosse ja toodi Jyväskylä haiglasse. 4 tundi sõitmist. Mu suurim hirm oli see, et miskit juhtub. Kas avarii, auto sõidab teelt välja, libe on… mõtlesin vaid et mis minuga juhtub kui olen seal pikali ja käib jälle pauk.

Enne sõitu ma sain kanget valuvaigistit. Olin hästi väsinud. Proovisin juttu rääkida aga väsisin kiirelt. Magasin pea koguaeg. Aga kui auto keeras või pidurdas, siis ärkasin õrnas paanikas. Natukene aega hingasin rahulikult ja jäin uuesti magama. Vahepeal hakkas halb, aga ei oksendanud. Lõpuks olime kohal, siin muidugi keegi ei teadnud kes tuleb, kust tuleb, miks tuleb.. oli selline jamamine. Need kes mind siia tõid, ütlesid ka et kas oli ikka hea mõte. Noh. Olen nendega samal arvamusel. 5 tundi pidin emos olema! Ei saa aru miks. Neil paberid ees et kes kus millal mida miks mis. Aga ikka.. lamad seal ilma söögi ja joogita. Pissikott sul ääreni täis ja neil ei olnud aega seda tühjendada. Vanamuttidega samas palatis. Nad virisesid et pole lõunast saati midagi söönud. Ma sõin hommikusööki kell 7.45 ja vaid 2dl kisselli ja ma ei virisenud! Lõpuks toodi ühele mutikesele üks jogurt, teistele ei midagi. Vot, selline on aus mäng. Ma olin nii tige. Ma lausa nutsin. Ma ei oleks tahtnud seal olla. Mul oli palat olemas, me teadsime kuhu ma pean minema. Miks mind ei viidud sinna?? Andsin teada ka laste tädile. Ta juba ähvardas haiglasse helistada ja neid sõimata et kuidas nad mind kohtlevad. Mul õiges osakonnas palat valmis, aga ikka topivad emosse? Üks arst veel vaidles minuga. Küsis üle et mis mul siis on. Ütlesin et neerude ümber vedelik, nii mulle räägiti. Vastas et eiei, sees oli. Said valesti aru.Veidi aja pärast tuli tagasi ja ütles et oli jah, viimasel paberil oli kirjas.. oeh.

Ma nutsin, mul olid närvid läbi. Ootasin nii kaua valuvaigistit. Mul oli nii valus. Saan aru et seal oli kiire ja palju rahvast. Aga.. nende kabinet oli seal samas kõrval. Kui palju naermist ma seal kuulsin. Palju rahvast ja nemad seal istuvad vaid. Võiks natukenegi aidata? Maksimaalselt 1 minut läheb kui annavad mulle valuvaigistit…

Okei. Sain üle. Sain lõpuks palatisse. Siin olid paremad inimesed. Aga aeg läks samamoodi. Magad, valuvaigisti, proovid süüa jogurtit ja kisselli, valuvaigistid, magad.

Neljapäeval nägin Põnni. Tuli isaga koos emmet vaatama. Nii nii niii mõnus oli kuulda kuidas koridori peal tibukene karjub rõõmsalt “emme emme”. Nutsin juba siis. Kuulsin kuidas pisikesed jalad jooksevad palatisse. Oh seda rõõmu. Ja siis jääb laps seisma. Vaatab. Tagurdab ja ruttu nuttes issi juurde. Elu kõige valusam hetk. Päriselt. Ma nutsin. Mu süda murdus. Mu laps ei tahtnud enam emme juurde. Mu laps kardab mind kuna laman voodis, silm sinine, liikuda ei saa. Nii valus.. oi kui valus. 

Ja Neljapäeval aeti mind püsti. Paremale poolele ei saa toetuda aga ma tõusin püsti,toetusin abivahendite peale. See tunne. Vau. Pea käis muidugi ringi, nagu karussellis istuks. Hiljem proovisime uuesti. Ja õhtul enne magama minekut veel ühe korra. Jube mõnus tunne oli. Istumine oli valus ja tagasi pikali minek aga muidu oli mõnus. Ja nagu ikka – piripiiga nuttis. 

Reedel aga juba kõndisin! Andis ikka õppida et ei toetu üldse parema jala peale, aga jalaga pidi siiski “astuma”. Ei toetu aga ei hoia ka üleval. 

Laupäeval sain lõpuks ometi pesema! Ma haisesin. Mind ajas juba oksele. Aga see oli väga valus kogemus. Enne sain muidugi kanget valuvaigistit, aga nagu näha siis ei olnud see nii kange midagi. Läksin, istusin ja tahtsin kohe ära. Oli väga valus. Mind pesti kiiresti, riided selga ja voodisse. Jälle valuvaigistit aga see ka ei mõjunud. 

Pühapäeva hommik, ehk siis tänane hommik, oli jälle nii vesine. Nutsin. Mu esimene musirull sai täna 8 aastaseks. Emme aga lamab haiglas ja ei saanud lapsele teha küpsisetorti, mida oli soovinud. Sünnipäeva pidu oli tühistatud mõned päevad tagasi, juba sellepärast oli mul nii kehv olla.

Nägin videot kuidas poiss lõikas enda ja issi tehtud torti ja oi kuidas ma nutsin. Oleksin tahtnud kallistada, musitada, seda torti maitsta.. oleksin tahtnud olla seal – näha oma silmadega seda hetke. Siis ma sain vihaseks.. 

Ma olen seni olnud suht rahulik. Õnnetusi juhtub. Aga miks selliseid? Ma ei sõitnud valesti, ma ei ületanud kiirust, ma ei vaadanud mujale, ma ei olnud telefonis, ma ei olnud joonud aga ikkagi olen mina see, kes on haiglas. Ometi olen mina see, kes kannatab. Mina olen see kes tunneb valu, mina olen see kes ei saa korralikult veel kõndida, mina olen see kes alles täna sai ise wc-s käidud. Mina pean sööma peotäis valuvaigisteid et saaksin end ise kuidagi liigutatud. Mina pean olema lastest eemal. Miks? Sellepärast et üks vaatas lihtsalt põllule! Kas päriselt vaatas põllule? Äkki oli telefonis? Ja sellepärast pean mina kannatama aga tema ei! Miks? Ma mõtlen ja mõtlen..aga ikka aru ei saa miks. Ma olen nüüd vihane, ma tean et see ei aita midagi, aga.. ta röövis minult mu lapse sünnipäeva. Ta röövis minult aega, mu tervist. Ei, ma ei vihka teda. Olen tänulik et aitas mind autost välja ja oli mu kõrval ning tunnistas mis oli teinud (kui üldse tõtt rääkis). Aga.. kas suudan andeks anda? Ma ei tea. 
Ma kirjutasin alguses, et valgest autost tuli mees ja aitas mind. Ja tema ütles, et sõitis mulle tagant sisse. Ma mäletan seda nii hästi. Aga nüüd olen segaduses. Sest mujalt oli kuulda, et valge auto ei olnud see kes tagant tuli vaid eest. Ega sellel ei ole vahet mis auto tuli kust poolt.. vaid see et.. kuidas ma nii valesti siis nägin? Kas mujalt tulnud info on vale? Mina ju seal õnnetuses olin. Aga äkki lõin siiski pea ära?

Tuletõrje kui tuli, sealt üks mees karjus et 100ne ala. Nüüd aga seal 80. Kas vahetati kohe ära või see mees ise ei teadnud? 

Jyväskylä haiglas mulle öeldi et mul ristselg (sabakondi juures või?) ja paremalt poolt puus murdunud. Kas seda teises haiglas ei märgatud? Miks mulle ei öeldud?

Reedel käisin uh-s ja röntgenis. Uh-s öeldi et neerude ümber ei ole enam vedelikku aga mujal on. Öömm.. kus mujal? 

Tahetakse kohe varsti koju saata. Mis on super aga.. kuidas ma hakkama saan? Mul Põnn tahab süles olla, kuid ma ei saa tõsta. Ma ei saa korralikult kõndida. Koristamine ei tule kõne allagi .. mul on hirm. Kas on ikka hea mõte? Tahan koju, muidugi tahan.. aga.. kardan. 

Olen üksinda palatis, õnneks. Täna sain juba tahket toitu. Bye bye püreed. Muidu on siin suht okei olnud, valud pole kuhugile kadunud aga õnneks vähemaks jäänud aga siiski jube masendav. Näen õudukaid kui päeval proovin magada. Või noh, mitte päris õudukaid. Näen seda sama hetke kui esimene pauk käis. See suits ja see hais.. kõik tuleb meelde. Õhtul saan häid valuvaigisteid, siis magan hästi. 

Aga olen õnnelik ja tänulik et olen elus. Et mul jalad liiguvad. Kahju autost, aga alati saab uue auto osta, elu mitte. Tahaksin koju oma laste juurde, kallistada neid ja öelda neile kui palju ma neid musirulle armastan. Ma tänan sind, mu kaitseingel, sa olid kohal! Ma ei näinud sind aga tänu sinule ma olen elus. 

Panen siia vaid ühe pildi. Sellest peaks piisama, et näha kui fuckinf lucy ma olin. Ma loodan et lõpetan piltide vaatamise.. mul on valus, nutan, kõik tuleb meelde ja samas olen nii nii tänulik. Millal see lõppeb? Millal õudukad lõppevad? Millal ma suudan edasi minna ja leppida sellega et nii juhtus? Ma tean.. alles nädal möödunud, pean andma aega. Aga kõik “ähvardavad” et ma ei saa sellest nii pea üle, kui üldse saan üle. 

Sellest kõigest hoolimata palju õnne mu kallile musirullile. Armastan sind ja õnneks sain sind siiski kallistada ja sinu kingitus sai vaid hästi vähe kannatada.

Küüslaugu-hallitusjuustu teod

Ma olen unistanud sellest päevast mil ma oskan teha tigusid, mitte ei peaks nende pärast restoranis käima. Aga miskipärast olen arvamusel, et lihtsaid “restorani”toite on nii nii raske teha. Niimoodi siis jätsin selle mõtte, nagunii ma ei saa hakkama eksole. 

Ühel päeval aga surfasin kohaliku fb müügigrupis, kus oli teopannid müügil. 2tk 5e, ma isegi ei mõelnud kui ma juba kirjutasin müüjale et ostan ära. Alles hiljem jõudis kohale, siis kui müüja küsis millal asjadele järgi lähen. Oops!

“Mis seal ikka, ostan ära, no eks nende pannidega saab muud ka tehtud?”

Käisin täna haiglas ravil, mul oli kolm tundi aega seal istuda. Selle aja kasutasin retseptide otsimiseks. No retsepti leidsin tegelikult juba paari minutiga aga ma otsisin infot kuidas ma saan teoliha selle karbi seest välja. Andke lollile andeks, ma arvasin et ka purgis müügil olevad teod on koos karbiga. Infot ma selle kohta muidugi ei leidnud, mõtlesin et ju siis see on märk sellest et ma ei peaks neid tegema. 

Aga ei, ei andnud alla. Tahan ära proovida. 

Läksin prismasse, nagu alati, see minu lemmik pood forever. Alguses otsisin peterselli (värske,potis). Andke jälle lollile andeks aga ma tõesti ei teadnud milline see välja näeb. Ma seal uurisin ja proovisin nuusutada, ma ei tea miks, mul polnud õrna aimugi kas see üldse lõhnab ja kui on mingi lõhn siis milline.. no idea. Aga seal ma töllerdasin, leidsin tilli, leidsin murulaugu.. kõik teised olid mu jaoks võõrad. Proovisin jube tarka nägu teha, et ma tõesti tean mida ma otsin, aga see vist ei kukkunud hästi välja. Lõpuks taipasin et nendel pisikestel kastidel, kus sees ürdid on, seal on kirjutatud mis ürdiga on tegemist. Thank god! Sest ma olin ikka petersellist väääääga kaugel. 

Tigude otsimine käis kähku, leidsin kohe kollase purgi üles (olin googeldanud milline see purk välja näeb) ja olin päris üllatunud, nii pisike purk? Ja siis mõistsin  – seal sees on vaid liha!!

Üks purk maksab 3.99 eurot!! Võtsin siiski kaks purki. No kes teab, äkki õnnestub ja maitseb ning tahan veel. Nüüd jäi vaid üle õhtut oodata, saab tegutseda.

Tegin valmis ka baguette saiad, see on nende fancy nimi. Sai mis sai noh. Tükeldasin või taldrikule ja jätsin lauale, et pehmeneks ja oleks kergem hiljem tigude peale määrida.

Lõpuks ometi jäi Põnn tuttu, R hüppas ka magama, koeraga pissil käidud. Vutvut kööki!

Või oli pehme, tükeldasin peterselli, riivisin küüslaugu ja lisasin juurde hallitusjuustu. Segasin kõik kokku, käisin kahvliga läbi et kõik oleks kindlasti läbi segatud. Loputasin teod hoolikalt külma veega, siis tuli R vaatama mida ma teen. Hea et poiss ei hakanud oksele, juba hais pidi väga rõve olema. Ah, ta ei tea millest räägib..

Panin ahju sooja (250kraadi), teod pannidele, määrisin võisegu paksult tigude peale. Lugesin päeval netist, et tasub resti alla panna veel ahjuplaadi. Kui võisegu hakkab üle tulema siis ei hakka ahi haisema. Midagi oli veel kirjas aga ma ei mäletanud. Okei, panin teopannid restile, ahjuplaadi resti alla. 10min , 250 kraadi. 

Puhastasin laua, otsisin kaamera välja, ise jube häppi – ma tegin ära!

10 min oli täis tiksunud ja tegin ahju lahti, alguses natukene ja ossa mis toss! Võtsin resti kiiresti ahjust välja, et liiga palju tossu ei tuleks. Aknad tegin ka lahti aga liiga hilja, suitsuandurid hakkasid tööle. Järgmised 10min ma proovisin elamist tuulutada.. ja veel järgmised 10min kulutasin pildistamise peale.. siis tuli meelde, see kelle retsepti lugesin, tal hakkasid ka suitsuandurid undama.

Lõpuks lõpetasin ja hakkasin sööma. Kahjuks need ei olnud enam nii kuumad nagu mulle oleks meeldinud, kuid ise olin süüdi. Oleks võinud ju lahtiste akendega ka süüa.. ühest pildist oleks ka piisanud.. 

Maitse oli super! Hoidsin ennast tagasi et ma ei sööks sekundiga kõik ära, vaid ikka naudiksin. Assa nugis.. ma räägin.. nii head. 

Ja kas oli raske? No ei olnud. Ega neid panne ka ei oleks vaja olnud, kasutada saab ükskõik mis nõu,peaasi et peab ahjus vastu. 

Mida mul vaja läks?

1 purk tigusid

Pool kimpu peterselli 

2 küüslauguküünt

60g võid

Pool pakki hallitusjuustu (oma maitse järgi)

Saiad:

5dl jahu

2dl vett

1/2 pakki kuivpärmi

Soola

1/2dl õli

Sega pooled jahust pärmiga kokku, ülejäänud jahu sega soola ja käesooja veega ühtlaseks. Lisa jahu+pärm,sega/sõtku ja lõpuks lisa õli. Anna kerkida 30min. Jaga taigen kolmeks, rulli käte vahel mis kujuks tahad, anna kerkida 20min ja küpseta ahjus 250 kraadi juures 12-15 min. 

No ma räägin.. nii head, oi kui head.

Mis juhtunud on?

Siin on jube vaikus olnud. Ma nüüd proovin tolmu pühkida ja veidi aktiivsemaks muutuda. Miljon asja on mõttes läbi käinud ja olen peaaegu isegi kirjutama jõudnud aga alati on tulnud selline sein ette, et..noh..milleks. Motivatsioon on nii kaugele põgenenud.

Nüüd aga istun jälle haiglas ja ei ole muud teha kui telefonis istuda. Noh, sama hästi võin ju kirjutada miks ma siin olen ja mis mu elus muutunud on.

Ütlen kohe esimesena ära et diagnoosiks on haavandiline koliit. Hetkel on soolestik nii räiges põletikus, et sain kodus olla vaid nädal aega ja tagasi haiglasse. Ravimid ei mõju veel, pigem teevad asja hullemaks. Aga kust ma selle sain? Millal? Millised sümptomid?

Ütlen ausalt, et see on üks väga värdjas ja piinlik haigus. Öösel tuli mulle meelde millal see alguse sai, see oli aastal 2014. Lõpuks lõpetasin sangpommi trenni sellepärast ära. Kui miskit rasket tõstsin, siis tundsin kohe et pean vetsu jooksma. Arvasin et tegemist hemorrhoididega. Paar nädalat ja asi jälle korras. Tegin jälle trenni ja hakkas jälle pihta, verine kõhulahtisus. Jooksin vetsu vahet tihti. Läks jälle kiirelt üle. Kui jäin Põnni ootama, siis algas jälle. Seekord oli nii et toit ei püsinud enam sees. Kohe kui midagi sõin siis jooksin vetsu, teiselt poolt tuli kõik välja. Siis arvasin, et ah eks see rasedusest. Mul oli nii kehv arst ka sel ajal, ei julgenud rääkida sellisest asjast. Piinlik oli. Jube häbi. Keda huvitab minu vetsus käimine?

Pärast Põnni sündi sain seda kõike jälle tunda aga läks kiirelt üle, nagu enne. Olin juba harjunud sellega, tuleb ja läheb siis kui tahab. Ikka veel kahtlustasin hemorrhoide. Siis oli veidi aega rahu.. aga.. 

..Esimene aasta Põnniga oli suht keeruline ja vaid sellepärast et ma ei saanud öösiti magada. Suurt abi ma ju ei saanud ja lõpuks tundsin et see on minu piir. Rääkisin arstile, imelikul kombel ta kuulas mind ja ütles et kallis laps, sul on masendus.

Ma kahtlustasin seda ise ka, aga kui kuuled seda kellegi teise suust siis ikka veidi raputab. Ma olin nii läbi omadega. Ma nutsin, sest arvasin et nüüd olen kõige sitem ema maailmas sest mul on masendus. Kõik teavad millised emad sellised on ju. Muu maailma uudised on mu vist ära hirmutanud selle sõnaga. Ikka ju kuuled, et kusagil masendunud lapsevanem teeb midagi idiootset, ei taha lastega olla, killib kellegi ära või teeb endaga 1-0. Ma nutsin sest ma ei tahtnud selline olla. Ma ju tahtsin lastega olla ja olin. Mul ei olnud selliseid inetuid mõtteid peas, kuidas mul saab nüüd masendus olla?! Tembeldasin ennast sitaks emaks, ei tahtnud kedagi näha, hea meelega oleksin kükitanud nurgas ja pigistanud silmad kõvasti kinni. Kõik see vaid magamata ööde pärast?

Leidsin aga lahenduse kuidas masendusest pääseda  – läksin tööle. Oma aeg. Saan palka kah. Super.

Põnn läks lasteaeda mõni nädal pärast üheseks saamist. Oh kui palju negatiivseid kommentaare olen sellepärast kuulda saanud. Aga mis siis. Ma vajasin seda, ma ei tahtnud hakata tablette sööma mis olukorda ei lahenda vaid tõukavad mind korraks eemale tõsiasjadest ja reaalsest elust. Esimesed nädalad olid rasked, peas käis läbi igasuguseid mõtteid. Näiteks et teeks nüüd kolmanda lapse valmis, ma olen kodune ja Põnn saab rahus laps olla, sest seda ta ei saa ju lasteaias olla (jutumärkides). Nii ma ei röövi ta turvatunnet ja ÄKKI kaob ka masendus? Noh, rumal mõte ja vaid sellepärast, et kuulasin neid kommentaare. Kool käis ka mõttes aga see oleks tähendanud seda, et esimesed paar kuud vaid normid päevad koolis ja ülejäänud ajast kolme vahetusega praktikal. Ei, töö oli parem idee. Saatsin cv, käisin vestlusel ja sain tööd! Nii lihtne! Aastast 2014 otsisin aktiivselt tööd ja nüüd siis saingi niimoodi, sõrmenips ja vsjo. Põnn kohanes nii kiiresti lasteaiaga, talle meeldib seal. No super ju! 

Masendus kadus, päris kiiresti. Olin ise ka üllatunud. No aga stress oli õlgadel. Härraga läksid meil teed lahku ja kolisin lastega mujale. See kõik oli liiast. Ma siin kirjutama ei hakka miks, mis point sellel on. Olgu mis oli, laste igapäevases elus osaleb ja ilma mega suurt draamat saime vaikselt (ja salaja) suhtele kriipsu alla tõmmata. 

Aga see kolimine ja lahkuminek panid korraliku paugu haigusele ja septembrist saati olen vahelduva eduga püsti püsinud. Süüa julgesin vaid kodus, sest wc on lähedal. Tööl ja mujal ei julgenud isegi vett juua. Lõpuks läks asi aga nii kehvaks, et olin jube väsinud ja midagi rasket tõsta ei saanud – kohe olin omadega läbi ja wc’sse pidin jooksma ning istusin seal kaua. Tihti ja kaua. Jube piinlik. 

Siis aga ükspäev juhtus tööl nii, et teenindasin klienti, võtsin veidi kõrgemalt talle ühe asja ja järsku läksid kõrvad lukku. Kõndisin leti taha, tundsin et värisen ja ei tundnud sõrmi. Pea hakkas ringi käima ja jube palav oli. Suutsin kliendiga tegeleda, aega läks aga uttu ta tõmbas ja siis ütlesin töökaaslasele, et ole valmis kinni püüdma. Ta ei saanud aru, et kui ma oleks minestanud siis arvatavasti ta oleks vaid pealt vaadanud 😀 

Läksin pausile, oli kehv olla ning alles siis mõtlesin, et see ei ole normaalne ja pean arstile minema. Ma uurisin veidi sõbranna käest, et kuidas tal asjad olid kui tal avastati tsöliaakia. Jah, ma ikka enne otsisin googlest endale haigused külge kui arstile helistasin, haha. Aga see, mida ta mulle rääkis kuidas kõik algas ja mäletan hästi kui kaua ta ikka piinles, see raputas ka veidi. Et nüüd pean kontrolli minema.. 

Üllatavalt kiiresti võeti mind vastu ja rääkisin sellest piinlikust olukorrast, aga õnneks kiirelt sain üle. Eks see kõik ole enda peas kinni, arstid ongi ju selleks et sind aidata. Kui ei räägi, kust nad peavad teadma mis sind vaevab? Ütles kohe, et peab hakkama soolestikku uurima. Nädala pärast oligi aeg uuringule. Aga.. 

See oli laupäev ja hommikul tundsin et nüüd on miskit valesti. Käisin koera ja Põnniga jalutamas. Jube kehv oli olla. Lõpuks pidin maha istuma sest tundsin, et kohe minestan. Okei. Tagasi koju. Läksin pesema, ja jälle, tundsin et nüüd läheb silme eest mustaks. Siis aga oli jälle kõik okei. Korralikud tõusud ja mõõnad. 

Sain isegi ühe tellitud koogi valmis, isadepäevaks torti ei jõudnud teha. Põnni viisin venna juurde, R läks sünnale ja ma panin emosse minema. Oli veidi raske sõita, pea käis ringi ja nii nõrk oli olla. 

Seal siis öeldi et hb on 68, jääd osakonda, viime su üles. No siis oli küll et wtf. Andke vaid verd ja lähen tagasi. Homme isadepäev ju. Tort ei ole valmis. Kes lastega. Kassid ja koer. Kodus vaja koristada ja süüa teha. Ma ei võtnud hambaharja kaasa. 

Neid see ei huvitanud, õige kah. Arvan. Kolm kotti verd, üks kott rauda ja elu hakkas jälle veidi parema poole minema. Nõrk olin kuid siiski parem enesetunne. Toit sees ei püsinud ja lõpuks istusin 27 tundi ilma söögi ja joogita. Ainuke asi mida sain oli puhastusklistiir. Seda sain pühapäeval, et esmaspäevaks oleks kõik seest puhas uuringuteks. Jube rõve asi aga oi kui kerge oli pärast olla. Kõige raskem oli see, kui uus palatikaaslane tuli, siis ta tütar tõi talle hesburgerist eine. Ma olin nii näljane. Need lõhnad. See kuidas ta matsutas. Dsiisus. Piinarikas hetk. 

Uuringul käidud, jah, tagant poolt pisteti kaameraga voolik sisse ja ma nägin ka mis seal toimub. Jälle, jube piinlik oli minna ja auguga püksid jalga panna aga kiirelt sain üle. Ega seal kaua ei uuritud, vaadati et ongi räige põletik, võtsid veits proove ja supsti oligi valmis. Siis kui nad õhku sisse pumpavad, see on veidi ebamugav aga elab üle. Mõned jällegi paanitsevad nii jubedalt et vajavad narkoosi. Aga kuna mul korralik põletik siis nad ei näinud mõtet kauem kiusata. Peab ootama mil soolestik maha rahuneb. 

Oi, pärast seda sain süüa. 27h ilma, see ei ole elu. Ma armastan toitu! Õhtuks sain teise osakonda, neljane tuba kus oli mind ootamas neli peeretavat mutikest. Seal sain mõned ööd olla kuni ütlesin, et hei, ma tõesti pean koju minema. Härra ja mu ema olid lapsi hoidnud ning nüüd oli hetk mil ei oleks enam õnnestunud. Noh, oleks ikka aga ei tahtnud hakata teisi küsima. Tahtsin koju. Oma laste juurde. Oma voodisse. 

Sain kolmapäeval koju, nii mõnus. Kuni pühapäevani sain soone kaudu ravimeid, ehk siis kanüül oli koguaeg minus kinni ja hommikuti pidin sõitma arstikeskusesse ja tagasi. Pühapäeval oli soon nii laisk ja väsinud, et kortisoon ei tahtnud mitte kuidagi edasi liikuda. Olin aga nii läbi torgitud, et uut soont ka otsima ei hakatud.

 Esmaspäeval alustasin tablettide võtmisega ja siis alles põrgu algas. Need valud. Need kohutavad valud öösel ja iga poole tunni tagant pidin vetsus käima. Vahepeal tuli vaid verd, siis ei midagi, jälle verd. Need valud. Ei. Jube. Sain korralikult nutta. Ma ei suutnud tõsta isegi piimapakki, nii valus oli. Ja sel hetkel sain aru et ma pean enda peale mõtlema, ma pean terveks saama. Helistasin kolmapäeval arstile. Kutsusid mind tagasi. 

Eile istusin ja ootasin neli tundi emos. Lõpuks sain osakonda, hunnikuga tablette + soone kaudu ravimeid. Öö oli ilus, ei valutanud. Hommik aga õrn põrgu. Mis mul nüüd niimoodi valutab ja miks? Ei tea. Loodan et selgub kiirelt. Ei tahaks siin olla, suurem hirm on vist see arve mis koju tuleb. Teine hirm on see, et kas mul on enam töökoht alles kui haigusleht lõppeb (katseaeg)? Ja tahaks ikka kodus olla lastega. Aga, ei taha ka liiga vara koju minna, tahan terveks saada. Või noh, täitsa terveks ei saa aga tahan et olukord oleks parem. Saaksin süüa normaalselt, saaksin Põnni süles hoida. Ehk siiski julgen siia jääda ja loota et nad aitavad mind ning varsti on kõik hästi .. ? 

Aga sümptomitest; verine kõhulahtisus, tihe wc külastamine (ma sain käia ikka 15-25 korda päevas, mis pidi liig olema), söök ja jook ei püsi sees. Hb oli nii madal, sest mida minust välja tuli oli suht vaid veri. D-vitamiini näit oli 21. Nüüd hb 98. Söök ikka ei püsi ja veri igapäene ikka veel. Aga lootust ei kaota, eks kunagi peab ikka maha rahunema. 

Millest see tuli? Ei tea. Kui õieti aru sain siis ei olegi veel teaduslikult tõestatud, et millest need haigused tulevad. Minu vanustel aga pidavat see olema suht tüüpiline haigus. Veider. Ja jube kahju. Samas ka veidi lohutab, on inimesi kes saavad minust aru, teavad kui sitasti ma end tunnen. 

Ravimitega võib aga kaasneda juuste langemine, hammaste lagunemine, masendus ja kui pikaajaline haigus siis võib tekkida ka vähk. Kahjuks see jah natukene ikka paneb muretsema ja mõtlema, et miks mina? Miks? Miks ei võinud olla miski muu? Miski, mis ikka kaob ära. See aga jääb mulle, pean terve elu mõtlema mida ma suhu panen, igapäev ravimeid. Igapäev peab tundma hirmu, et mis sind ees ootab. Kusagile ei julge minna, sellest avalikult igale ühele rääkida ei soovi. Et noh, kui ei võta teed või küpsist küla peal, siis ikka ütled et “ei aitäh, ei soovi” mitte ei karju üle laua “mu perse ja soolestik plahvatab, ma ei tohi süüa”. Aga ju siis nii pidi minema. Ega see muretsemine ei aita, teeb just hullemaks asja. Aga eks see alguse asi. Küll ma mingi aeg aru saan, et ega ma ei ole (vist :D) suremas, on inimesi kes elavad normi elu ja neil ka see haigus. Lihtsalt.. noh.. alguse asi. Ei ole vist veel kõik kohale jõudnud. 

Kellel pole õrna aimugi millest räägin siis HAAVANDILINE KOLIIT lingilt saate lugeda. 

Kuidas teil läheb?  😀

Õ

Parim kukeseenepirukas

Ma arvan, et ma olen rohkem soolaste küpsetistega sina peal kui magusate. Või algaja õnn? Täitsa võimalik. Aga mis vahet sel on, täna tegin maailma parima kukeseenepiruka valmis, mõne apsuga aga ei kurda – kohe kindlasti mitte. 

Retsept oli kerge ja sellepärast ma ei mõista miks ma selle ära unustasin. Vaatasin, lugesin mitu korda läbi, jätsin omast arust kõik meelde ja läksin sealt kodulehelt minema, kust ma seda lugesin. Ja muidugi ma ei leidnud seda enam üles. Õnneks suutsin põhja ikka peaaegu valmis teha. 

3dl jahu, 100g toasooja võid, natukene soola. Näppisin või ja jahu ühtlaseks massiks ja pistsin vormi. Siis meenus et kusagile pidin ju vett ka lisama. Taigen oli juba vormi surutud.. no tegin sõrmed märjaks ja pritsisin taigna peale lootes, et sellest ikka asja saaks. Küpsetasin põhja 10 minutit 200 kraadi juures. 

Praadisin kukeseened, peekoni, pool sibulat ja ühe küüslaugu küüne võis ära, kõike panin tunde järgi sest üks tark ju kaotas retsepti ära! 

Segasin kokku 2 dl koort, riivisin juustu, lisasin kaks muna (ei mäletanud kas oli 1 või 2). Retseptis oli mingi puuvilja nimi aga ei tulnud meelde mis see. Külmkapis oli aga kukeseene maitsega toorjuustu ja lisasin selle ka veel kaussi. Panin natukene soola (ei tasu liiale minna!!) ja lisasin juurde seene”sousti”. Kogu kupatus vormi ja ahju 30 minutiks. Alles siis tuli meelde et kui kord suvaliselt asju täidiseks panin, miks mitte hallitusjuustu? See oleks ka sobinud. 

Aga vist tasus ära see retsepti unustamine. See on nii maitsev! Mina, kes ei söö küüslauku ega sibulat, olen juba kolm piruka tükikest naha vahele pistnud. 

Vaja läheb siis.. 

Põhi:

3dl jahu

Natukene soola

100g võid 

1 spl vett (!!!!!!!) 

Küpseta 10 min 200 kraadi

Täidis:

Seeni (mul läks vist veidi alla poole kilo)

1 küüslaugu küüs

Pool sibulat 

2 dl koort 

200g kukeseene maitselist toorjuustu

Riivitud juustu

2 muna

Peekonit

30 minutit ja 200 kraadi. Vorm oli 24cm.

Põnn 8 kuud

Veel mõned minisünnad ja ongi juba aastane. Mis mõttes?!?

Eks ikka ootate, et tuleks selline mesimagus jutt nagu titemammad ikka räägivad: oiii, meie oleme nüüd kaheksa kuused. Sööme seda ja seda. Teeme seda ja seda. Elu on lill ja olen nii õnnelik. Arst ütles et meie laps on ikka nii tubli. Ta areneb hästi. Meil on koguaeg väga lõbus. Magab terve öö ilusti ja magab lõunauinakuid oma voodis.. blääblää.

Ma olen väsinud. 

Mitte lapsest väsinud vaid olen magamata. Ma pole kaheksa kuud saanud korralikut magada. Vaid ühe korra sain neli tundi jutti magada – mega mõnus. Sellest mitu kuud möödas. Aga see oligi esimene ja viimane kord. Muidu saab 30-60min jutti ilusat und näha. Vahest saan aga poolest tunnist vaid unistada. 

Ööunele läheb kella 19 aeg. Vahest juhtub nii et läheb 20-21 aeg. Aga ega sellepärast ta hommikuti hiljem ärka, ah mis te nüüd – mida hiljem läheb magama, seda varem ta ärkab! Kui kella 19 aeg läheb ööunne, siis 5 aeg ärkab. Kui kell 22 – ärkab 3 või 4 aeg! Vahepeal läksin ise ka nii vara magama, aga nüüd tegelen rohkem R’ga mil Põnn magab. Tahaks jubedalt ise ka teki alla minna aga no can do. 

Öösiti ta röögib, sipleb, ärkab, tahab süüa – ei taha siiski süüa, kakab, röögib, röögib, röögib. See ei ole enam isegi nutmine  – röögib noh! Täna ütlesin arstile et ikka veel karjub öösiti. Ta küsis mu käest et miks ta nii teeb. Ma jäin lolli näoga vahtima  et really? Ma ei viriseks kui ma teaksin mis tal viga on! (Kui keegi veel ütleb et hammastest siis löön ta mättasse! Kaks hammast vaid suus, peaks tulemusi ka näha olema kui hammastest oleks!)

Kussutamine ei aita, kallistamine, silitamine, laulmine, toitmine.. mitte miski ei aita. Lõpetab siis kui ise tahab. Vahest röögib rohkem, vahest vähem. Ja ohh õudust kui ta haige on! Oh dear god – siis ei maga mitte keegi siin majas. Isegi kass tahab õue jooksu panna. 
Hommikuti ärkab 5 aeg, ise eriti õnnelik. Nagu poleks öösel midagi olnud. Jälle kakab ja siis vut vut mängima. Aga mähku peab ka ju ära vahetama? Haah, see on omaette komöödia. Kui kahe sekundiga ei suuda hakkama saada “mähku ära-pepu puhtaks-mähku jalga” siis on terve elamine paska täis. Ja proovi aga mähkut kuidagi jalga saada. Haah. Ei ole nii lihtne.

Nüüd ta viitsib olla kauem üleval. Enne oli 1h magas -1h üleval. Nüüd on lausa 2h üleval ja ei virise – vau! Enam ei kisa ühe koha peal, kuna juba käputab ringi siis võib omaette ka olla. Mis on väga tore aga samas ka jube tüütu. Vetsust tagasi tulles ma ei tea never kus ta on. Tavaliselt ikka piinab kassi või koera, aga on ka olnud hommikuid mil ma olen ta tõesti ära kaotanud. No ta oli kas pesuresti all, venna toas või mängutoas. Aga kuna ta on mõnusalt väike veel siis ma ei näe teda hommikuti uniste silmadega mänguasjade/riiete tagant. 

Sööks kõike mis kätte vaid saaks. Ma pean salaja sööma, kui kuuleb/näeb et mul on miskit söödavat siis paneb sellise kimaga minu juurde ja hakkab mööda sääri püsti tõusma. Meil kass ja koer ei nuru laua tagant toitu, meil on selleks Põnn.

Toe najal püsti tõusmine on jube äge tegevus. Ja veel ägedam on lambist lahti lasta ja vaadata kuhu poole seekord kukub. Siis on muidugi jube kisa lahti aga on vaja ikka uuesti ronima hakata. Siis jälle kisab, jälle ronib.. nõiaring noh. 

Magab veel kookonis, vahepeal kasutasin istumisosa, aga kookon on mugavam. Jääb kiiremini magama ka. Istumisosas tahab vaid ringi vaadata ja never ei lähe silm kinni. Aga muidu jah, magab õues oma uinakud. Hommikuti 6aeg magab esimese une toas vankris (10-30min) ja ülejäänud õues. Võimlemispall on õnneks minevik! Õues magab 20min-2h. 

Jalutada ma enam ei viitsi. Olen nii väsinud ja see jalutamine väsitab veel rohkem. Kui on ilusad ilmad, siis tuleb motivatsioon korraks tagasi aga muidu teen ikka nii lühikese ringi ära kui võimalik. 

Istub, käputab, tõuseb toe najal, veidi kõnnib ka toe najal, ronib ka vahest. Roomas ka vahepeal aga selle on ära unustanud. 

Kass saab täiega retsi. Hammustab sabast, tirib sabast ja kõrvadest. Käed on tihti kassikarvu täis. Kass on aga nii täiuslik, laseb end piinata või siis paneb plehku. Kallale pole läinud. Koer samasugune. Täiuslikud koduloomad  🙂 

Venna on nr1. Ükskõik mida venna teeb – ta peab ka nägema. Ta peab ka juures olema. Venna ajab alati naerma. 

Rinnapiimast loobus ise 5 kuuselt. Vahest öösiti sai kuni 7 kuuseks sai. Ja siis kõik. Ei tahtnud rpa’d mitu kuud ja nüüd järsku joob. Vau! Väga hea! Mina aga vaevlen tihti rinnapõletiku käes. Jube koblakas ees. Ja olen vist juba kõike proovinud – ei lähe paremaks. 

Aga muidu jah, olen väsinud. Tahaks magada kasvõi kaks tundi jutti! Olen väsinud aga pean koristama, süüa tegema, lapsi kasvatama, loomi kantseldama, pesu pesema, normaalne välja nägema, poes käima.. nagu emad ikka eksole. Sellepärast ongi blogis väga vaikne olnud. Aga äkki kunagi hiljem jõuab siia jälle tihedamalt

Nii et naised. Mõelge ikka enne kui kellegile oma elu kurtma hakkate. Kõiki ei huvita teie jaoks maailma suurimad probleemid näiteks  “mida ma küll reedel selga panen ää”, “omg – pidin ärkama kell 8!!”,”mu käekott ei sobi mantliga kokku”. Sest teistel võivad veits suuremad probleemid olla. Millal viimati küsisite kellegi käest “kuidas sul TÕESTI läheb?” ja jäänud vastust ka kuulama? 

Aga ei. Olen positiivne. Eks paari aasta pärast magab juba ilusti! Ta on siiski üks mõnus musirull kes teeb tuju heaks isegi hommikul kell 5, mil ta naerab ilusa naeratusega ja tahab õlast hammustada. Tema nimel suudan veel veidi aega magamata olla. Aga R oli ikka palju kergem laps* 😀 

8360g ja 70cm – 8 kuune musimops! 

Oi, väga kehv pilt..sorry!

Retseptid (porgandikook + latte-šokolaadijuustukook)

Kes teab mida ma praegu tunnen? Milles asi? No ma seletan ..

Tahtsin nii väga teha naistepäevaks hästi ilusat kooki. Hommikul oli veel tunne et küll õnnestub! Aga kui hakkasin peegelglasuuri koogi peale valama – well, shit!  Tegin esimest korda peegelglasuuri ja ei olnud selline nagu pidi. Oh seda pettumust!! Nägin pildil täiuslikku kooki ja tahtsin täpselt samasugust, ehk siis pidi ka täiuslik olema. Proovisin teha ganache’d esimest korda, noh äkki päästab sellega koogi ära. No see läks ka ikka korralikult p****. Rikkusin koogi sellega veel rohkem ära. Praegu on küll tunne et never ever ma ei tee enam ühtegi kooki.. mõttetult raiskan aega. Maitse võib jah hea olla aga ma tahan et välimus ka oleks superlux. Olen facebookis koogimeistrite grupis – no misasja ma seal passin kui ma pole mingi meister. F juuuuu ma ütlen. Aga jagan teiega retsepti, äkki kellegil teisel õnnestub ja saate nina alla hõõruda et teil õnnestus ja ma olen loll nagu lauajalg!

Anyway. Tegemist on latte-šokolaadijuustukoogiga. Koogimeistrite grupis üks jagas pilti enda tehtud koogist ja ma olin sekundiga armunud! Nii ilus, täiuslik, lihtne, super! Otsisin googlest retsepti – no ei leidnud eesti keeles. Ega ma ei julgenud koogi autorilt küsida, pidin ikka ise välja nuputama. Panin siis soome keeles selle koogi nime ja voilaa – retsept olemas! 

Põhi:

  • 200g šokolaadi-kaeraküpsiseid 
  • 70g võid

Täidis:

  • 5dl vahukoort (ma panin 6)
  • 200g maitsestamata Philadelphia toorjuustu
  • 200g mascarponet
  • 3 tahvlit (cloetta) latte šokolaadi
  • 0,5dl suhkurt
  • 7 želatiinilehte (ma panin 8)

Glasuur: (peaks olema peegel..aga noh..)

  • 3dl piima  (rasvavaba?)
  • 1dl tumedat kakaod (ei sis. suhkurt)
  • 3/4 suhkurt 
  • 3 želatiinilehte 
  1. Purusta küpsised, lisa või ja sega kokku. Suru ühtlaselt vormi (mul oli 26cm) ja pane külmkappi.
  2. Sulata šokolaad vesivannil ja anna jahtuda veidi aega. Mikserda vahukoor ja lisa juurde toorjuust,suhkur ja mascarpone. Lõpuks lisa juurde maha jahtunud šokolaad ja sega ühtlaseks. Vees ligunenud želatiinilehed kuumuta tilga veega potis. Lisa sulanud želatiin ettevaatlikult vahukoore segu sisse (samal ajal sega!). Ära kalla kõik korraga! Kalla vormi, kata toidukilega ja anna olla kogu öö külmkapis.
  3. Pane glasuuri jaoks želatiinilehed ligunema. Kuumuta potis piim, kakao ja suhkur ühtlaseks. Lisa juurde želatiinilehed ja sega. Anna jahtuda ja lisa täidise peale. Anna koogil olla veel 2-3 tundi külmkapis. 

Väga lihtne retsept onju! No mul oli üldse raskusi leida latte-šokolaadi. Üks hea sõbranna leidis linnast ja tõi mulle. Küpsisepõhi õnnestus seekord täiuslikult, tavaliselt panen liiga vähe võid aga vot.. üllatus missugune. Kooki lahti lõigates ei olnud küpsisepuru igalpool! 

Noh.. kuna peegelglasuur ei õnnestunud siis mõtlesin katsetan selle ganache ära. Äkki päästab kogu välimuse. Selleks kuumutasin 2dl vahukoort ja juurde panin valget šokolaadi. Pole õrna aimugi kui palju sest kui ma segasin vahukoort siis samal ajal muudkui sõin šoksi.. 

Kõik tundus ideaalne olevat kuni ma hakkasin vahustama. Vaatasin juba et okeii, kohe peaks lõpetama ja siis jäin vaatama mida Põnn tegi..naersin temaga seal põrandal kuni tuli meelde et shiiiiiiiiiiiiiit, mikser!! Vaatasin küll et täitsa okei aga kui koogi peale panin siis kirusin. Oleks võinud veel ühe korra kontrollida enne peale panemist!! Arggh!

Ilus see küll ei ole.. aga.. maitseb küll. Kuna ma kohvisõber ei ole siis minu jaoks ei ole see ülihea kook. Mees ütles et selle eest võiks maksta kah.. no hakka maksma siis!!!! 😛 Aga eks kokk ole alati iseenda kõige suurem kritiseerija.


Ja järgmisena kirjutan porgandikoogi retsepti, no vähemalt see oli väga hea!!

Minu jaoks on olnud porgandikook maailma kõige rõvedam kook. Ise ma ei olnud kordagi seda maitsenud aga rõve oli siiski. Äkkis porgandi pärast? Ma võin porgandit süüa kui see pole keedetud ega kusagil küpsetise sees. Asshole eksole, ise pole maitsenud aga sõimab rõvedaks. 

Ükspäev närisin porgandit ja tuli meelde üks lapsepõlve mälestus. Ema ostis saia kus oli porgandi (ja miskit veel) täidis. Selline kreemikas maitse. Külmalt oli väga hea. Ma ei tea mis selle õige nimi on, ma ei tea mis seal peale porgandi veel oli aga seda ma tean – oli tegelt päris hea. Mul tuli lausa see lõhn meelde. Aga kuna ei teadnud misasi see on siis ei saanud ise seda teha. Ei viitsinud googles ka kanaajuga ringi surfata (sellega tuli meelde.. ma ühte laulu otsisin vist aasta otsa. Teadsin viisi, teadsin videot aga kuramus -no ei tea laulu nime. Niimoodi ma otsisin googlest : tu tututuu tututututututututuu tu tuu.. no ei leidnud miskit – google ei teagi kõike! Seda mõtlesin: ppk resurrection – saate nüüd rahus naerda).

Siis aga tuli mõte – miks ma ei prooviks porgandikooki? Aga ega ma ise ei pea sööma ju. Mõeldud- tehtud!

Vaja läheb:

  • 5 muna
  • 4 dl suhkur
  • 200g sulatatud võid
  • 5 dl jahu
  • 2 tl küpsetuspulbrit
  • 2 tl soodat
  • 2 tl vaniljesuhkurt 
  • 4 tl kaneeli
  • 6 dl riivitud porgandit (~3 suurt)

Kate:

  • 200g sulatatud juustu/toorjuustu
  • 225g tuhksuhkurt
  • 50g pehmet võid
  1. Vahusta munad ja suhkur pehmeks vahuks. Sega kõik muud peale riivitud porgandi omavahel kokku. Lisa kuivainete segu ja sulanud või kordamööda vahustatud munade hulka. Viimasena lisa riivitud porgandid. Kalla taigen ahjuplaadile, küpseta 20min 200kraadi juures. 
  2. Mikserda katte jaoks kõik asjad kokku ja määri jahtunud koogi peale. Peale raputa mandlipuru. Kook on kõige maitsvam paari päeva pärast. 

Lihtne retsept. Maitsesin kooki ja oli ikka väga hea! Ma ei saa aru miks ma enne ei ole söönud 😀 Vahustasin munad ja suhkru väga kohevaks ja tänu sellele tuli ka koogist väga pehme ja kohev. Soovitan soojalt, porgandimaitset ei olnud üldse! 

** hakkan nüüd vaikselt maha rahunema. Võib-olla minust saab siiski veel asja.. katsetan mingi päev kohupiimakoogi ära. Kui see ka ei õnnestu siis viskan asjad nurka – finito! 

Palju õnne Eesti! (Retsept)

Palju õnne meile Eestlastele, palju õnne meie kodumaale – Eesti 99! Juhhuuu!
Ma mõtlesin pikalt mida võiksin head kooki vms teha vabariigi aastapäeval. Ei ole ju siiski tavaline päev, kartulit ja kastet jõuab süüa küll ja küll. Alguses oli plaan midagi meeletult magusat teha. Mmmm… šokolaad. Aga mul juba villand magusast ning siis tuli mõte võileivatorti teha aga ma ei tahtnud midagi tavalist ja igavat, ikka sellist mida enne pole teinud. 

Läks mitu päeva kuni ma leidsin retsepti “Põhjamaa”. Ei olnud võileivatort, kuid siiski soolane ja pilt oli väga ilus. Kui ma väga mööda ei pane siis Nami-Nami leheküljelt leidsin. Oli nii huvitav kook et ma lausa PIDIN seda proovima! Ja miks mitte vabariigi aastapäeval? Kaks kärbest ühe hoobiga – ei pea enam mõtlema mida head kodus pakuks ja saab jälle miskit uut katsetada. 

Niimoodi meisterdasin koogi valmis:

Sulatasin 50g võid ja purustasin 11 näkileiba ning segasin kokku. Lisasin veidi soola ja pipart. Retseptis oli kirjas 170g näkileiba. Eks see umbes 10-11tk ole. Mul polnud kodus rohkem, haha. Surusin 26 cm vormi põhja ja panin külmkappi. Vormi ääred tegin õliga kokku ja küpsetuspaberist lõigatud kaks laiemat riba “liimisin” vormi külge. Niimoodi ei jää kook vormi külge. 

Tükeldasin 300g sinki, tunde järgi murulauku, peterselli ja hapukurki. Lisasin ka kaks küüslaugu küünt. Retseptis oli 200g lamba sinki aga ma võtsin esimese singipaki mis kätte juhtus. Peterselli ma pole kunagi ostnud, toitudes kasutanud ega niisama maitsenud. Olin poes nagu puuga pähe löödud – wtf on petersell soome keeles?? Kust ma saan? Retseptis oli kirjas et võib ka teisi ürte kasutada.. mis need teised on? Murulauk või? Päriselt ka, ma jube loll selle koha pealt. Ei julge ise peale murulaugu midagi osta. No ei oska neid kasutada ju (ja ei tunne peale murulaugu midagi).. aga vist siiski leidsin peterselli üles. Ei pidanud endale marki tegema ja müüjalt abi küsima. Korraks mõtlesin lausa googlest vaadata aga ei viitsinud lolli mängida.

Nonii.. 200g maitsestamata toorjuustu ja 200g murulaugu maitselist toorjuustu. Siis pidin otsima mingit creme fraiche’t. Pole never kuulnud sellisest asjast. Ma ei leidnud seda alguses ja mõtlesin et ostan siis äkki tavalist vahukoort. Miks? No sest retseptis oli kirjas et seda peab vahustama ja arvasin automaatselt et tegu on vahukoorega. Thank god et ma googlest otsisin.. lõpuks leidsin ikka õige asja üles 😀 Neid siis kokku 400g. 

Vahustasin selle creme fraiche ära. Singisegu segasin toorjuustudega kokku ja lisasin ka creme fraiche. Pliidi peal ootas tilk sidrunimahla, millele lisasin 5 želatiinilehte, mis olid enne 5min külmas vees ligunenud. Sulanud želatiini segasin vaikselt kogu kupatusega kokku. Segu vormi ja tagasi külmkappi, kus pidi olema vähemalt 6 tundi või kauem.

Ma tahtsin kiiresti katte peale teha ja niimoodi ma 5 tundi hiljem panin 5 želatiinilehte külma vette ligunema ja natukese aja pärast kuumutasin 4dl jõhvikamahlaga. Kallasin siis täidise peale ja tohohh tonti!! No mis juhtus? Kallasin mahla peale ja siis hakkas igalepoole valgeid tükke tekkima (toorjuustud ja creme fraiche tükikesed*). Eks see mahl oli veel liiga kuum ja kook liiga vähe külmas olnud(?). Ma mõtlesin tükk aega et annan selle koogi nimeks “p*rse kukkunud kook” aga siis sain mega hea idee. Mõned tunnid hiljem lisasin 2dl jõhvikamahla sisse 2 želatiinilehte. Kuumutasin, lasin natukene aega jahtuda ja kallasin koogi peale. Siis oli juba lootust et koogist saab siiski asja. Teine kiht äkki peidab suuremad valged tükid ära.
Tegin kartulisalatit ka, of course onju! Ja täna tegin veidi makaroonisalatit ka juurde, vend tuleb sööma ju! Kasvav pubekas sööb rohkem kui elevant. Munavõi majoneesiga + rukkikorvid, neid saab ka. Eilne kana on ka veel alles, nii et süüa peaks nagu olema  😀

Hommikul meisterdasin lipu valmis ja nagu ikka  – kooki pildistama! 

Suht okei näeb välja. Aga see ju ei tähenda et see ka hästi maitseb, onju? Aga oh üllatust- maitse on ikka päris hea! Põhi jäi veidi magedaks aga nii ongi hea sest täidis tuli veidi soolasem. Jõhvikamahla (hapukam, suhkurt oli mega vähe) kate oli kaldus rohkem magusama poole mis sobis soolase täidisega väga hästi kokku. Nagu võileivatorti oleks söönud. Põhi on suht pudi, kas siis liiga vähe võid või liiga suured näkileiva tükid. No mis vahet sel on, kehv veidi lõigata aga ega see maitset ei muuda! Kui oleks vaid jõhvikaid olnud, millega kaunistada  – super! 

Kavatsen veel seda teha kuid erineva täidisega. Nagu võileivatort – kellele meeldib singiga, kellele kalaga jne. Mitut erinevat maitset, mitut erinevat viisi kuidas teha. Seda kooki on nii lihtne oma maitse järgi teha, selle nimi peaks olema “sega suvalt kokku -kook”. Soovitan kõigil proovida! 

Valgeid täpikesi on veel näha.

Jaa.. kaunistada ma ei oska  😀

Lagunes laiali aga see ei häirinud – sõin ära ja võtsin teise tüki kah!